Foto: Iga mäevallutus jäädvustati. See pilt on tehtud Scafell Pike´il  Inglismaal. 

 

Viis Imavere kodutütart – Leena Linda ja Lenna Lydia Lehtmets, Liisi Hanna Eleonor Teas, Laura Sandra Bäärt ja Mirtel Jaas ning nende kaks juhendajat Gerli Lehtmets ja Anne-Mai Kaljuste võtsid ette ja startisid autoga 21. juunil Suurbritanniasse kolme tipu väljakutsele, et vallutada Snowdon Walesis, Scafell Pike Inglismaal ja Ben Nevis Šotimaal.

15 päeva hiljem ehk 5. juulil kell 17 jõudsid mägede vallutajad Imaverre tagasi. Aga enne veel, 4. juulil jõudis Tallinnasse postkaart, mille tüdrukud panid Järva vallavalitsusele posti päev enne koduteele asumist ehk 1. juulil. „Kaart on ostetud Ben Nevise külastuskeskusest. Tahtsime selle posti panna juba Šotimaal, aga me ei leidnud kusagilt marke," kurtis Imavere kodutütarde rühmavanem Gerli Lehtmets.

 

„Oli meeletult raske," hindas Lehtmets matka. „Olime Anne-Maiga käinud kolm aastat tagasi Ben Nevisel ehk kõige kõrgema mäe tipus (1344 m), kuid keegi meist polnud käinud kõigi kolme mäe otsas. Olime küll eeltööd teinud, mägede ja radade kohta lugenud, aga eeldasime, et kui Snowdon ja Scafell Pike on ligi 400 m madalamad, siis Ben Nevis on kõige raskem. Tegelikult polnud. Kõige hullem oli Snowdon."

Lehtmetsa sõnul valisid nad seal sellise raja, mida soovitati algajatele. „Kõik rajad on raskuse järgi kategoriseeritud. Snowdon´i kohta öeldi, et see nõuab kõige vähem kogemust. Raja tegi raskeks see, et enne kui matkarada ametlikult pihta hakkab, tuleb kolm kilomeetrit ülesmäge minna. Kõik need kolm kilomeetrit on järsk tõus. Kujutage ette seda teejuppi, mis läheb Paides Tallinna tänavalt majade vahelt üles Vallimäele. Ja nii kolm kilomeetrit! Alles siis algab matkarada. Nii et kui ütlesin noortele, et tipuni on veel 500 meetrit, siis tegelikkuses olime tipust kaugel. Tuul oli kõva. Ikka nii kõva, et lükkas inimesi pikali – väiksematel tüdrukutel oli püsti püsimisega tõsiseid raskusi."

 

Telkimisega oli hästi. „Sain kaitseliidu vabatahtlike noortejuhtide stipendiumi kaheksakohalise telgi ostuks, millel olid täispuhutavad vaiad – seda oli üsna lihtne üles panna. Telkimine läks kenasti, kuigi telki maha võtta tuli mitu korda vihmasajus," rääkis Lehtmets.

 

Matkajatel oli kaasas kaitseväe kuivtoidu pakke. „Need loovutasid meile lahkelt reservväelased, kel oli toitu Siililt üle jäänud. Ostsime juurde Salvesti valmistoidupakke. Õhtusöögi tegime matkapliidil ise "

 

Matkale kulus raha veidi vähem, kui nad arvestasid, nii 8000 eurot. „1200 eurot saime Järva vallalt, 300 eurot Imavere Nutikate Laste fondilt, lisa kogusime laatadel ja kohvikutes müües, 1700 eurot andis minu abikaasa," lisas Lehtmets.

 

Tema meelest oli kõige toredam see, et nad tegid selle ära. „Tõestasime iseendale, et me saame hakkama, kuigi osad tüdrukud hakkasid juba poolel mäel kurtma, et nemad enam ei jaksa, ei taha ja siit-sealt valutab. Nad usaldasid meid Anne-Maiga, kui me ütlesime – jaksate küll, te saate hakkama. Ja saidki! Tulime sealt tagasi nii, et oleme endiselt valmis üksteisega suhtlema," lisas Lehtmets, sest stressiolukorras on kerge üksteisega nugade peale minna. „Tegelikult oli väga äge, kuigi tüdrukud on praegu seda meelet, et nad ei taha enam elu sees ühtegi mäge näha, rääkimata selle otsa ronimisest. Aga see läheb mööda."