20 aastat tagasi elasid Antonina ja Andres Pihl koos lastega Tallinnas, kuid miski tõmbas maaelu poole. Alguses otsisid nad endale suvilakohta, kus saaks puhkamas käia. 2006. aastal ostsid nad paigakese Järva vallas Päinurmes. „Olime nagu linnainimesed ikka, et oi, lehmad," meenutab Antonina esimesi kordi, kui nad maale tulid. Kuna abielupaaril polnud väga kedagi, kelle juures maal käia, siis oli kõik uus ja avastamist leidus palju. 2014. aastal kolis pere püsivalt maale elama. Ja tasapisi arenes paigast midagi enamat kui suvila ning puhkusest sai töö.

Kalkunitest paabulindudeni

Antonina oli vaimustunud paabulindudest ja soovis omale üht sellist, kuid need olid liiga kallid. „Kalkun tantsib samamoodi kui paabulind, ta tantsib ka sabaga. Ja ma mõtlesin, las mul olla kalkun. Ta on odav, suur, ilus ja haudub hästi," ütleb Anonina. Nüüd on tal nii heledaid kui ka tumedaid eri tõugu kalkuneid. „Näe, Botsman," viitab Antonina musta värvi kalkunile, kes andis farmile nime. Antonina sõnul on Botsman eriline lind, kellele meeldivad külalised, pildistamine ja kallistamine. „Ta ei ole üldse kuri. Paljud külalised mäletavad oma lapsepõlvest, et kalkunid on tigedad ja arvavad, et Bootsman on ka selline ning imestavad vastupidist nähes," ütleb ta. Muna, millest Botsman koorus, saabus tallu 2017. aastal Soomest posti teel. „Tellisin kümme muna. Polnud kindel, kas neist üldse midagi saab," ütleb Antonina. Kümne muna peale kulutati kokku 65 eurot ning saadi kaks kalkunitibu.

Lisaks kalkunitele leidub majapidamises veel teisigi linde nagu kanad, pardid, paabulinnud ja tuvid. Jah, ka paabulinnud ehk Antonina unistus on täitunud. Esimesed paabulinnud võeti tallu 15 aastat tagasi. „Mingist nurgast ma ikka leian," viitab Antonina kanamunadele, mida hetkel on vähem, sest kanad sulivad. Osa kukkesid ja kanu on siin erilised. Tõu nimi – paljaskaelsed kanad – viitab sellele, et lindude kaelad on paljad. „Paljud inimesed mõtlevad, et nad on haiged, aga ta tegelikult ongi sellised," ütleb Antonina. Reklaami nad enam eriti oma talule ei tehta, aga külla võib ikka tulla. Kui varem oli neil fikseeritud piletihind, siis nüüd saab iga inimene tasuda vastavalt oma võimekusele.

Kitsedel on lüpsmisel oma järjekord

Kõik loomad ja linnud on siin pisut erilised. Kitsed on valitud selle järgi, et nende piim ei oleks spetsiifilise kitsepiima maitsega, vaid meenutaks rohkem lehmapiima. Nii meeldib see piim ka nendele, kes muidu kitsepiima ei tarbi. Et intervjuu toimub hommikusel ajal, suundub Antonina kitsede juurde, kes juba ootavad. Lüpsmisel on oma järjekord, mida mitte mingil juhul segi ei tohi ajada. „Kui ajad järjekorra segamini, näiteks selle ma võtan teisena, kes esimesena tuleb, siis on jama. Tuleb skandaal, nad ei saa aru, mis toimub," selgitab Anonina. Botsman's-i kalkunifarmis on kümmekond kitse, neist lüpstakse kolme. Antonina selgitab, et tal oli plaan osta lüpsimasin, aga kitsekasvatajad soovitasid selle osta alles siis, kui lüpsta on vaja vähemalt kümme kitse. Lihtsam on käsitsi ära lüpsta kui kulutada aega masina puhastamise peale. Muidugi aitaks see käsi säästa, sest lüpsmisel on pisut ka jõudu tarvis. „Oli vaja ära sõita ja ma otsisin inimest, aga ei olnud kedagi, kes oskaks ja julgeks või polnud neil kätes jõudu," selgitab Antonina, et lüpsmisele pole kerge abilist leida.

Hetkel on talus kaks pruuni, üks must ja üks mustavalgekirju kitsetall. Peagi peaks sündima veel üks kitseke. Selle protsessi juures plaanib Antonina ka ise olla. Ta käis Järvamaa kutsehariduskeskuse Särevere õppekohas õppimas, et saaks kitsesid poegimisel abistada. „Paitan, teen massaaži, kuivatan talled," ütleb ta. Kogu protsess kestab umbes paar tundi.

Juustutegu pole käkitegu

2025. aasta jaanuaris võttis Antonina kätte uue projekti – oma koduköögis juustude valmistamise. Need teadmised ja oskused, kuidas ühte juustu teha, tulevad tal Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolist. Antonina sõnul ei sobi juustutegu igaühele, tegemist on protsessiga, mis võtab aega ja nõuab kannatlikkust. Tuleb katsetada ja õppida eksimuste kaudu, aga esimesed maitsvad juustud on Antoninal juba valminud. Ta on valmistanud klassikalist Gouda juustu ning ka hallitusjuuste. Juustude seest leiab rosé  pipart, tšillit, küüslauku jne. Samuti leiab sortimendist maailma vanima sinihallitusjuustu Gorgonzola, mida peetakse ka sinihallitusjuustude kuningaks.

„Ühe juustu peale läheb mul 5–6 tundi," ütleb Antonina. Ta valmistab juustu pliidi peal potis. Juust peab seisma vähemalt kuu aega, et ta saaks kätte oma õige maitse. „Sa võid asju sisse panna, aga sa ei tea, mis maitse tuleb. Vähemalt kuu aega peab seisma. Kui seisab kolm ja üle, on suurepärane maitse," lausub ta. See, et juust seisab, ei tähenda, et temaga poleks vaja tööd teha. Juust laagerdub, teda tuleb keerata, kuivatada ja ka vaha peale panna. „Hallitusjuust peab seisma eraldi," selgitab Antonina, et sinihallitusjuustu tuleb lõigata eraldi noaga ja hoida teistest eraldi, sest hallitus võib edasi minna ka teistele juustudele. Kõik juustud on säilitusainetest vabad. Juuste valmistatakse nii lehma- kui ka kitsepiimast. Antonina unistab, et järgmisel aastal saaks hakata juustu ka ametlikult pakkuma. Juba uurib pererahvas, millised load on vaja teha ning on investeerinud vahenditesse.

Hinnatõus on teinud ka maal toimetamise pisut keerulisemaks. Tuleb läbi mõelda, kui suurel hulgal loomi ja linde siin pidada saab. „Ma ostan kanadele toitu 300 euro eest nädalas," ütleb Antonina. Müüakse näiteks mune ja tibusid, aga kulutatud summat tagasi teenida on vahel üsna raske. Sellest hoolimata nad linnaelu tagasi ei igatse. „Me käime praktiliselt igal nädalal Tallinnas, aga see on hullumaja, mis seal toimub. Tuled tagasi, pea valutab," ütleb 25 aastat Tallinnas autojuhi (taksojuht, veoautojuht) ametit pidanud Andres.

Mõlemad kinnitavad kui ühest suust, et maal on tore. „Istume, puhkame siin ja sööme juustu," naljatab Antonina, et maal on lihtne. Tegelikkuses käivad tööd hommikust õhtuni, aga põnev on ka ja see, mida tehakse, annab hingele nii palju.

20. septembril toimuval maal elamise päeval saab külastada ka Botsman's-i kalkuni farmi.