Kandlehelide saatel kuulutati 8. juunil avatuks Albu mõisa 25. kunstisuvi. Kunst sobib Albu mõisa seintele nagu valatult. See on ka põhjus, miks kunstnikud ikka ja jälle soovivad oma teoseid just seal eksponeerida. Tänavuse kunstisuve näitus kannab pealkirja „Liblikapüüdja" ning ühendab endas teoseid kahelt kunstnikult: Kaija Kesa-Rebaselt ning Aino Bachilt. Kunstisuvede korraldaja Tiia Mänd rõõmustas, et on saanud kokku siduda just nende kahe kunstniku loomingu. „See on väga tore, et me saame näidata ka nende kunstnike teoseid, keda praegu ehk väga palju ei eksponeerita," viitas Mänd Bachile.

Näituse „Liblikapüüdja" fookuses on kahe eri ajastul tegutsenud kunstniku – Aino Bachi (1901-1980) ja Kaija Kesa-Rebase (sünd. 1978) – loominguline dialoog. Näitus ühendab möödunud sajandi kunsti ja nüüdisaegse graafika käsitluse, avades teemasid, mis ulatuvad naiseks olemisest ja looduse kogemisest kuni vabaduse ja hapruse kujunditeni. Ajaloolise Albu mõisa ruum loob unikaalse tausta kohtumiseks, kus ajatud liblikad vihjavad nii mööduvale ilule kui ka püüdmatule olemusele. Graafik Aino Bach on Järvamaa juurtega. Ta sündis 14. detsembril 1901 Koerus vallakirjutaja tütrena.

„Ma käisin siin esimest korda siis, kui tegin Made Balbati näitusel ühte töötuba," ütles Kesa-Rebane. Siis ta nägi, et Albu mõisa ruumid sobivad ideaalselt loomingu eksponeerimiseks. Kesa-Rebane juhtis tähelepanu, et liblikad sümboliseerivad taassündi ja vabadust ning kannavad endas edasi just seda, kuidas inimene liblikat tajub. Näitust, mis ühendab kahe kunstniku teosed, on varem esitletud ühes väikeses galeriis juba tükk aega tagasi. Kesa-Rebane rõõmustas, et Albu mõisas saab kunstiteoseid veelgi rikkalikumal kujul koos näidata.

„Te näete siin minu viimaste aastate graafikat. Need on loodud erilises mokulito tehnikas, mis on ühe jaapani kunstniku leiutatud," ütles Kesa-Rebane. Kohaletulnutel oli võimalus koos kunstnikuga uudistada teoseid ning Andres Rebane tutvustas oma vanatädi Aino Bachi loomingut. „Ma leian, et vana ja uus kunst sobib väga hästi kokku," ütles Rebane. „Väga õnnestunud näitus sai. Ja need ruumid annavad sellele näitusele väga palju juurde," lisas ta. Bach armastas maalida naisbrigadire, aga neil naistel olid kaelas ketid ja kõrvas kõrvarõngad, mille Bach palus ära võtta. Seega on piltidel kuvatud naised ilma eheteta ja võivad jätta ka mulje, justkui oleks tegemist vaesemate naistega. „Tsinkplaat kaetakse lakiga ja laki sisse tehakse nõelaga pilt, mis seejärel söövitatakse. Kuna ta oli alles oma tee alguses, siin mitut kihti ei ole, aga muidu söövitatakse ka mitu kihti, nii saab pildile sügavust," tutvustas Rebane tehnikat. Rebase sõnul külastas tema vanatädi ka Picasso muuseumi ning mõnedest Bachi piltidest kumab Picasso mõju.

Kunstisuvede projekt sai alguse 25 aastat tagasi Albu valla ajal. Algatuse eestvedajad olid vallavanem Kalju Kertsmik ja Age-Ly Liivak ning aastaid tegeles näituste korraldamisega Albu valla rahvamajade juhataja Malle Lomp. „Mõis oli kaunilt restaureeritud ja sellist pärli ei saanud ainult endale hoida. Erinevate näitustega oli hea turiste meelitada ning mõis suvekuudel avatuna hoida. Kunsti eksponeerimine ajaloolises mõisas on väärtus omaette ja hea võimalus see pealinna galeriidest ka meie kogukonnale ligemale tuua. Vahepealsetel aastatel, kui toimus valdade liitumine ja ümberkorraldamine, võttis selle missiooni enda kanda MTÜ Albu Mõis," ütles Mänd.

Aegade jooksul on olnud mõisas väga erinevate kunstnike näitusi, näiteks Leonhard Lapin, Tiina Ojaste, Made Balbat, Jane Siimsoo, Tõnu Talve. Aga on olnud ka väga eriilmelisi näitusi nagu Vargamäe etenduste rekvisiitide näitus, klaasinäitus ja Marimekko disaininäitus. „Loetelu võiks jätkata veelgi, sest 25 aastat on ju päris pikk aeg. Tore tava on seegi, et samal ajal tuntud kunstnikega on soklikorrusel saanud näitusepinna meie oma kodukandi inimesed. Nii on olnud näituseid, kus oma töid on eksponeerinud meie õpilased, õpetajad ja vilistlased. Viimastel aastatel siis Romi Tammleht, Adrian Suve ja Külli Pesti," lausus Mänd.

Näituse korraldamine koolimajas pole alati lihtne. Enamik ruume on igapäevases kasutuses klassiruumidena. Nõuab paljude inimeste ühist pingutust, projektide kirjutamist, kolimist, näituseteenindajate olemasolu ja veel palju muid väiksemaid korraldustoiminguid, et sättida kooliruumid ümber mõisasaalideks ja näitust ning kunstisuve programmi pakkuda. „Oleme seda pidanud siiski oluliseks, et meie vana ja väärikas maja, teadaolevalt vanim mõis Järvamaal, millest esimesed teated pärit juba aastast 1282, oleks avatud kõigile kultuuri-, kunsti- ja ajaloohuvilistele ning kogukonnale. Kool on hariduse ja vaimsuse tempel, suvel täidame siis oma missiooni nõnda. Siiani on oluline olnud ka seda traditsiooni, mis kunagi algatati, hoida ja edasi kanda.  Oleme tänulikud selle eest, et kõik need aastad on meid toetanud Järva vald ja varasematel aastatel ka Kultuurkapitali Järvamaa ekspertgrupp. Koostööd oleme teinud oma toreda koolimeeskonna ja kogukonnaliikmetega, aga ka Järva valla noorsootöökeskusega," ütles Mänd.

Mänd on väga tänulik algatajatele sellise väärtusliku projekti käivitamise eest, huvitavatele kunstnikele, kes on pakkunud kaunist elamust, külastajatele ja töötubades osalejatele ning kõigile, kes aastate jooksul on andnud oma panuse, et kunstisuved Albu mõisas ikka toimuda saaksid.